ÕNNITLUSED UUEKS AASTAKS
…ja
Kaunist imelist
Muhedat mõnusat vahvat
Rahulikku tasakaalukat sõbralikku
Õnnelikku
Ideedeküllast aktiivset
Teguderohket ladusat lennukat
Edukat
Toredat oivalist kirevat
Külluslikku särtsakat võrratut
Lõbusat
Hoogsat meeleolukat
Lustlikku särtsakat suurepärast
Uut aastat!
Jõuluvana, kullapai,
Päkapikk mul paki tõi
Sa ju tunned seda meest
Täna teda minu eest
Tõid sa teise paki veel?
Sellestki on hea mul meel
Tasuks teen sul pika pai,
Ema juba ühe sai.
KES TOOB?
Kes toob meile jõulupuu?
Kas toob päike, kas toob kuu?
Jõulupuu toob metsast isa
Emalt kaunistuste lisa.
Lapsed aga laulavad
Kuuse ümber tantsivad.
Tere, kallis jõuluvana,
Tulid meie ukse taha.
Mina kõige enne nägin,
Ukse sulle lahti tegin.
Salmid on mul hästi peas,
Kohe mitu tükki reas.
Täna õhtul jutiga
Võin nad ette lugeda.
Jõuluvana, armas, kallis,
Minul hobu hirnub tallis.
Teeksime nüüd uhke sõidu
Sinu põtradega võidu.
Ainult sina sõida ees,
Võitma peab ju jõulumees.
Tere, kallis jõuluvana!
Pean sul üles tunnistama.
Mina panin sussid maha
Oma kambri ukse taha
Hommikul kui ärkasin,
Mis ma sussis märkasin
Palju asju nägin seal,
Sussil oli kuhi peal.
Loodan, et sa anda tahad
Mulle sussid suuremad!?
ENAM EI TAHA OLLA LUMETA
tule lumi meid valgeks lumeta
siis on lastel hea hanges tatsuda
peoga tõsta keelega katsuda
väikesed jäljed lumes on kassidel
suured jäljed Ottidel Jassidel
veel suuremad issidel emmedel
kõige suuremad lumememmedel
lumememm kõndida ei julgegi
sest et temal pole all jalgugi
käies võiks tal nina peast kukkuda
targem on temal lumes tukkuda
lumememm see näeb lumes lumeund
lumeunes esimest unelund
Külm nüüd kõnnib kuuski mööda,
vilu võserikku mööda,
hall käib haavikualutsi.
Taevas see on tuhakarva,
pilved pajapõhja karva,
süda jääb sügises üksinda.
suve sõrmed sambla alla,
varbad vatiteki alla;
suve soe jääb silmadesse,
kuum aga kinda kirjadesse
päike põsele punama.
Tatsab taate, puna-valgeid
Sära silmis,
Puna palgeil
Kumab kuuski
Igihaljaid
Okstel hõbe-
Linde, haldjaid
Vadistavad
Lumememmed: jõudsid, jõudsid
Jõuluõnned!!
Minu päkapikukodu
on mu soovi sees
sellepärast, kõik, mis soovin,
tema kohe teeb.
Kui ma õhtul oma mõtteis
Soovin lennata,
Siis ma tean, et kohe unes
Seda teha saan.
Merilin Seppel
Päkapikk on ähmi täis –
Keegi koputamas käis
Öösel tema akna taga,
Kui ta magusasti magas.
Päkapikk nüüd murrab pead –
Kes see võiks küll olla seal?
Teised kõik on ära tööl,
Vaid tema kodus sellel ööl.
Siis märkab päkapikumees,
Et tal on kommid sussi sees
Ta kohe kõigest aru saab
Ning ise rõõmsalt hüüatab:
“kes küll seda enne näinud!
Mul on päkapikud käinud!”
Merilin Seppel
Miks küll karu talvel magab?
Kas ta lund ei taha näha?
Või ta hoopis külma pelgab?
Tal ju kasukas on seljas!
Lähen, karu üles ajan,
Ära ehin oma maja,
Kas ta tahab või ei taha –
Muidu magab jõulud maha!!
Andres Noormets
Apelsine lastele
Tõi sussi päkapikk
Koorel värviline lipik
“made in egipt”
aastatuhandete valgus
kuldses viljas sees –
teade Joosepilt ja Maarjalt
kõrbe kaugelt teelt.
Jõuluõhtul tähistaevas
On nii kaunilt säramas.
Isa kaugelt lahti kaevas
Hanged koduväravas.
Aisakella hellas kajas
Põder peatus ukse ees
Taas on meie kodumajas
Jõulurõõmud tubades!
Tere kallis jõuluvana,
Sa ju polegi nii vana
Oled vanast palju noorem,
Suurem kingikotikoorem
Tööd on palju sul ju ega
Pole aega vananeda.
Oma habemega ajas
Oled käinud igas majas.
Rõõmud jagasid kõik pooleks,
Sa jääd igavesti nooreks!
PÄKAPIKUD TÄNA ÕHTUKS
Täiendasid oma ridu.
Sest et lasteaialastel
Kätte jõudis jõulupidu.
Päkapikud tulid sisse
Päris mitmekesi reas.
Jõuluvana nende keskel
Lasteaialaste seas.
Oli seal siis lugemisi,
Hüppamisi, pugemisi
Jälle üle pika aja
Jõulurõõmust rõkkas maja
Meil on kodus linnumaja
Õues minu akna all.
Mina olin ehitaja,
Katus peal ja põrand all.
Ise teen ma linnusööki,
Söök on hästi lihane
Minu linnumajakööki
Sööma tuleb tihane.
Jõuluvana, vaata mind!
Mina veel ei tunne sind!
Teen su habemesse pai,
Kui on valus, ütle “ai”!
Särab tuba, särab kuusk,
Väike päkapikusuusk
Sõidab üle suure hange.
Pime on, ja külmgi kange.
Tema aga rada teab.
Kingipakki taga veab.
Juba kaugelt hüüab tulles! -
Kuulsin, selle tõid sa mulle!
Jõuluvanal habe valge.
Mäletan veel eelmist talve,
Külastasid meie tuba,
Siis ma teadsin salmi juba
Tegin täpselt nagu kästi,
Lugesin vist päris hästi.
Tegid pai mul üle pea,
Küll mul oli meel siis hea!
TÄNU
Tere, kallis jõulumees!
Väike tüdruk on su ees.
Luba, et ma tantsin veidi,
Ma sain päkapikult kleidi.
Laulu võiksin laulda ka
Ainult ühes emaga.
Jõuluvana, ma ei oska
Sulle salmi lugeda
Luba kingituse tasuks
Ühel jalal hüpata
Luba et sul habet paitan
Enne kui ma kingi saan
Ja kui sellest veel ei aita
Hüppan teisel jalal ka.
DETSEMBER
Maarjamaa detsember on lumega kitsi,
Härmaeit alles heegeldab pitsi.
Külmapoiss muidu, kes niisama mürgeldas,
Laante ja niitude linasid tärgeldab.
DETSEMBER
Aasta kauneimal õhtul
Mõte käib kaugeid, kaotatud teid.
Peatudes kõigil ju lapseeas nähtul
Täna see jälle kui aardeleid.
JAANUAR
Ära paugu nii vihaselt,
pakane, laanes, salus!
Puudel, jänestel, tihastel,
Külma pigistus valus
VEEBRUAR
Tuuled vinged, tormid, rajud, -
Tõuske võitu püüdma!
Marud sünged, tuisud, sajud –
Ööseks pillid hüüdma!
Pilvedesse tõuske üles,
Lõõtsuge maadligi!
Lumi tuhk me tuulte süles
Jooksku väljupidi!
TIHANE – LUMELIND
Juba ta toksib me aknaplekil,
Küllap ta teab, mis maik on pekil
Koputab lapse ärkvele unest,
Kulla, kuidas laulab ta lumest!
Lumi ei ole vaid sätendav kest,
Lumest saab maale vateeritud vest.
JÕULUVANA LASTELASTEL
Leelo Tungal
Jõuluvana lastelastel
Küll võib tuju olla hea,
Jõuluvana lähedastel
kingimäed on üle pea.
Seal on uiske, Seal on suuski,
Isekäivaid nukkusid.
Igas toas on kõrgeid kuuski,
Mis on taevast kukkunud.
Igas toas on kommikuhi,
Nurgas mandariinimäed.
Oh, mis kõike enne pühi
Jõuluvana majas näed!
Ent kui ruttab jõuluvana
kinke viies minema
lapselapsed vist niisama
jäävad pöialt imema.
“Raamatuvaksik” 3/90
KOP-KOP-KOP
E. Raud
Hobu jookseb läbi laane,
Üle järve jäise kaane,
Jookseb mööda talviseid
Kitsaid käänulisi teid.
Ohje aga hoiab rees
valge habemega mees
seal, kus aknad säramas,
peatub hobu väravas.
Nüüd vaata habemega meest:
Ta võtab suure koti reest
Lööb käega mantlilt lume maha
Ja astub maja ukse taha – KOP-KOP-KOP…!
KUUSETOOJA
E. Esop
Seal, kus kuuhelk lumel kumab,
Keegi metsas sumab, sumab…
Kes ta on ja kuhu ruttab?
On see jõulumees, kel vaja
Leida üles mõni maja
Ja kel tee ei ole tuttav?
Mul on üks väike rosin
Sisin-sasin-sosin,
Nüüd ma teda nosin
Sisin-sasin-sosin
Osta sai mu rosin
Sisin sasin sosin
Mida ma nüüd nosin.
Kust küll jõuluvana teab,
Kas lapsed on olnud head?
Kas on nad ema aidanud
Kas on nad kassi paitanud?
Kas on laps olnud virk ja kraps,
Või mõnel juurde kasvand vaks?
Kes sussi sisse kommi toob,
Ja kingiks täpselt lapse soov?
Tean, päkapikk on see,
Kes jõulu eel meil luuret teeb!
KUUSELAPS
Jaan Tarn
Kuuselaps see tahtis minna
Käharpeade seltsis ka
Jõulupuuks me suurde linna
„Tulen varsti!“ hõikas ta
Seda kuuldes kuusevana
Vangutas vaid valget peadÖ
Võõrsil tunned kerjajana
Palju muret, vähe head!
Mets on õppinud nii mõnda.
Metsa seadus kõlab nõnda:
Kes kord siit on läinud, need
Tagasi ei leia teed,
Tagasi ei leia teed…
KUUSKE TOOMAS
Leevi
Vaata seda haljast kuuske
Metsa serval õõtsumas:
Tüvi sirge, oks tal kerge,
Nägu lahkelt naeratab.
Hõissa taati! Kiirel sõidul
Hobu sinna juhata,
Jõuluehe saani tõsta
Ja siis koju kihuta!
Lumi laulab, hobu hirnub,
Saanitallad välguvad.
Meie taat ja väike poisu
Jõulud koju kannavad.
Esmakordselt ilmunud 1927 a. ajakirjas „Laste rõõm“
NÄÄRIPIDU METSAS
Marianne Lai
Mets on vaikses talveunes,
Aga loomad suures mures:
Ees on näärid, talvepidu,
Kust saaks jõuluks luuleridu!
Otsivad kõik ruttu-ruttu
Pole aega minna tuttu.
Orav, kohev saba taga
Hüüab:“Karu, ära maga!“
Jänes, hallivatimees,
Kõigist loomadest on ees
Temal ammu salmid peas,
Peol ta istub esireas.
1984 ajakirjast „Pioneer“
Siis, kui õled tuppa toodi,
Olid jõulud vanamoodi.
Söödi vorsti joodi kalja,
Tehti vahvat jõuunalja.
Nüüd on jõulud
sedamoodi,
Võtad koti, tõttad poodi
Vaatama, kas kaupa toodi
Jõulurõõm on punapalgne
Jõulurõõm on sajajalgne.
Igaühe juures käib
Tipib maja õnne täis
Dingel – dangel
Laulis ingel
Kui ta taevast alla langes
Rõõmusõnum rinnataskus
Vana aasta viimane luuletus
Aivar Pohlak
Iga kord, kui jõuab kätte
Aasta viimne õhtu
Kaugusesse vaadates
Taas tunned suve lõhnu.
Meenutan, kuis sügisele
Värve juurde andsin,
Lumevaiba valget vaikust
Iseendas kandsin.
Mõttes juba kevadele
Avan oma ihu
Pistan tema sooja põue
Oma niiske pihu
Uue aasta esimene luuletus
Aivar Pohlak
Terve pika talve kevadele mõtled,
Õiget tunnet tundmata suveaega tõtled.
Suvel mõtled sügisest –
Kuis saaks kõik saagid salve.
Samal ajal ootad
Detsembrikuud ja talve.
Jaanuaris loodad aastat uut ja head,
Haavad kinni kasvada,
Parandada vead.
TALVETAAT TULI
Gunvor Rootsi
Talvetaat sõitis suures rees,
Hallid pilvetraavlid ees.
reel tal oli lumevalle,
Terve kuhi lumepalle.
Kokku oli mitusada
Kelgumäge uisurada
Lumememmesid kõbusaid,
Lumetähtigi lõbusaid.
Jääpurikaid pikergusi,
Jäälilledest nikerdusi.
Ehetes väärispuid,
Nääritaadi nääripuid.
Ja nii palju muudki veel,
Et rõõmus oleks laste meel!
Hiirepoeg tegi lumememme
Suure, paksu koheva.
Tegi talle saba taha,
Kõrvad pähe toredad.
Juustuviilu andis kätte,
Pani prillid ninale.
Lubas memme lahkelt kingiks
Meie maja kassile.
Tihane – lumelind
Milvi Panga
Juba ta toksib me akna plekil
Küllap on meeles, mis maik on pekil.
Koputab lapse ärkvele unest,
Kuula, kuidas laulab ta lumest
Lumi ei ole vaid sätendav kest –
Lumest saab maale vateeritud vest
TUISK
Kes tares, kes tarus,
Kes urus, kes orus.
Huu! Tuisupoiss ulus
Ja korstnasse punus.
Siin hanged, seal hanged,
Kus kaevud, kus panged.
Kus oli tee või rada,
Võid nüüd mõistatada!
KÜÜNAL
Ott Arder
Elas kord üks küünal.
Kui pimedus lähenes,
Süüdati see küünal
Ja pimedus vähenes.
Nii on küünlad tehtud,
Et elavad põledes.
Käsikäes elu ja surm
On küünalde tuledes.
Elas kord üks küünal.
Ja põledes lühenes.
Ära põles küünal,
Kuid pimedus vähenes.
JÕULUIME
Andres Noormets
Jõululapse sünd on ime –
Lasteaias õppisime
Ja et kõik need jõulutuled
Selleks on, et meelde tuleks
Mis kord ammu juhtunud.
Pimedusse toob see valgust,
Oskame kui hoida algust.
On ju meie kõigi juured
Igal väiksel, igal suurel
Ime sisse mahtunud.
OOTA, JÕULUVANA!
Leelo Tungal
Oota, jõuluvana, varsti
Loota on ka verivorsti!
Nina järgi ennustan:
Juba ahjust tuli pann.
Verivorst ju sind ei pelga,
Võtab kohe jalad selga,
Varsti seisab sinu ees,
Hüüdes:“ Tere, jõulumees!“
Vorstki tahaks kingitusi
Vastu annab kuuma musi.
Ta ei laula ega loe,
Aga süda on tal soe!
KES TOOB MEILE JÕULUPUU
Kas toob päike, kas toob kuu?
Jõulupuu toob metsast isa
Emalt kaunistuste lisa.
Lapsed aga laulavad
Kuuse ümber tantsivad.
AASTAAJAD
Saksa rahvalaul
Kord elas üks memm, neli tütrekest tal,
need - Kevad ja Suvi ja Sügis ja Talv.
Kui Kevade tuli, siis haljendas aas
ja lindude sidinas helises laas.
Kui kepsutas Suvi, kõik õitsele lõi
ja magusaid marju ta kaasa veel tõi.
Kuid Sügis veel heldemalt põldudel käis
ja küpsenud vilju ka aiad said täis.
Talv raputas kõikjale kohevat lund,
jäi puhkama maa, nägi ilusat und
SIGA SÜGISEL
Ott Arder
Taas on sügis,
Taas on vilu
Kalur merel püüab kilu.
Tammepuu all
Kinni suu
Istub siga, kes siis muu!
Mõeldes, mis tast jõuluks saab
Siga väriseb
Kui haab.
OI, KUI HEA, ET KÄES ON JÕULUD!
Leelo Tungal
Oi, kui hea, et käes on jõulud,
Lapsed kuuse all on reas.
Oi, kui hea, et jõululaulud
juba ammu on neil peas
Oi, kui hea, et õigel ajal
Piparkoogid valmis said
Nüüd on küljes kogu majal
Jõululõhnu magusaid.
Oi, kui rõõmsaks muutub tuba
Siis, kui särab jõulupuu.
Oi, kui rõõmsalt naerab juba
Jõuluvana kotisuu.
MIDAGI HEAD.
Leelo Tungal
Kui jõulud on möödas ja näärid on läbi,
Siis ometi tubli tükk talve on ees.
Näe, kuuse peal külmetab pisike käbi,
Jääkülmad on seemned ta soomuste sees.
Kui jõulud on möödas ja näärid on läbi,
Siis ometi tahaksid midagi head.
Kui külma käes oled sa õue peal käinud,
Siis tead, küllap tead, mida tegema pead!
Näe, tihasel kohevil sulgede vahe
Näe värvukest – vaprasti säutsuvat meest.
Neil süüa ei ole, neil lumes on jahe
Too tangu ja pekki ja toida neid kohe
Too toitu ja täna neid sellegi eest
Et nemad siit Eestimaalt ära ei lähe
Ka siis, kui on nälg
Ja kangesti jahe…
LINDUDE KAITSEKS
Ärge hirmutage linde
Ärge tehke kisa – kära!
Ehmatate linnud ära!
Ainult tihane käib talvel
Koputamas akna taga.
Teisi linde, nende laule
Igatsete taga!
TAHAD NÄHA LEEVIKESI?
Milvi Panga
Tahad näha leevikesi?
Jah, neid kõige esimesi
Talvepüha kuulutajaid,
Õuna moodi õhetajaid.
Tule, lähme kahekesi
Põues lootus. Pisut
Ootame ja hinge peame –
Laskub linde põõsa peale.
LUMI TULI
E. Niit
Tuul tuli õhtuga käsikäes kingule,
Tõmbas seal mändide kübarad pingule.
Pilvede patju siis hoolega saputas,
Oodatud lume nii õuele raputas.
LUMEMEMM
E. Niit
Ta on valge,
Päris valge.
Tal on valged
Käed ja plged.
Simad mustad,
Nina pikk
Ise paks ja ümarik
Seisab valvel
Ainult talvel tummana see valge mees
Meie kodu ukse ees.
PÄKAPIKKUNE SALM.
Salmi tegin võikese,
Sõnu on mul vähe.
Panin salmi päikese,
Kuu ja taevatähe.
Lugemiseks kuuse all
Salm on sobiv siiski.
Muidu võiks ju olla tal
Oma väike viiski
Laulaks teda kaasa siis
Minu päkapikkki.
Talle meeldib lühem viis,
Ta ei laula pikki!
MEEL ON HEA
P. Aimla
Jõulumees tõi tuisuilma,
Sahinal veab kinke saan.
Mul on hea, kui jään ka ilma.
Parem veel, kui miskit saan
MANDARIINILUGU
Väike päkapik on hädas –
Mandariin on täitsa mäda.
Sellist asja küll ei saa
Lapsele ju kinkida
Koju minna pole aega
Tuleks kauplusesse kaeda
Aga kas nii vastu ööd
müüjad üldse teevad tööd.
Väike päkapik käib ringi,
Kuid kõik poed on ammu kinni.
Päkapikul pisar silmas –
Kas tõesti laps jääb pakist ilma!
Midagi ei ole teha –
Üles ajab lapse ema.
Ema leiab kapist kommi –
Mure lahendatud ongi!
VÄIKE JÕULUSOOV
Leelo Tungal
Süütame kõik küünlatuled,
Seame valmis laululood.
Jõuluvana, kui sa tuled,
Ikka kinke kaasa tood!
Kõigil peas veel pole tähed –
Aga salmid selged on…
Jõulutaat, kui ükskord lähed,
Vii me majast riid ja jonn!
JAANUAR, KÜLMAST KANGE
Pihlamarjad taskus
Istus kangelt lumehange
Nosida neid katsus.
Marju tahtis linnuke,
Küsis!“ Vidivii!“
Teadsid lind ja jaanuar,
Et marjas vitamiin
Kõige ilusam jõulupuu
Leelo Tungal
Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
tema koduks on vaikne ja lumine laas.
Õhtu süütab ta okste peal tähtede tule,
inglijuustena lumised vaibad on maas.
Ainult metsloomad kuuske kuldehtes nägid,
täheoksi ja latva, kus helendas kuu.
Jõuluõhtul, kui kullasteks muutusid käbid,
sai tast linnu ja orava kinkidepuu.
Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
talle võõraks jääb platside kivine pind.
Või kui tuleb, siis võib-olla läbi su une,
läbi unenäo kaitseb ja soojendab sind.
SÜGIS
JUBA VÄLJUL TUULI VOHAB,
UDUVIHMA PIISUTAB.
EILSED RÕÕMSAD MÄNGUKOHAD
SADU NUKRAKS NIISUTAB.
AGA NÜÜD EI OLE MAHTI
LAISELDA VÕI HULLATA.
RAAMATUD ME LÖÖME LAHTI,
SÜGIS, NÜÜD VÕIB TULLA TA.
ÜLE AASADE SÜGIS ASTUS.
ROOSTES VÕTI TAL RINNATASKUS.
SUVE UKSED TA KEERAS LUKKU,
KONN JÄI UNISEKS, SIIL JÄI TUKKU
Helgi Muller
SEPTEMBER
Ju pihlakobar löönd roostekarva,
Kõik nõmm on kanarbikust violett.
Ja siin-seal mõni sinikellukene harva
End noppima veel meelitab mu kätt…
Taeva silmas
Naeratus hangus.
Ei ole vaiksemat ilmas
Kui lume langus
Rohelises rohus kollased õunad,
Punane plastmassämber.
Korjad puu alt rohu seest õunu,
Peagi täis saab ämber.
Õunu on puu all palju,
Puu otsas ei ole neid vähe,
Üks õun potsatab otse ämbrisse,
Teine täpselt lagipähe.
Uniselt seisavad
Labidas. Reha.
Kastekanngi tukub –
Pole miskit teha.
Ka kõblas puhkab
Väsimust tööst
Pikas igipõlises
pimedas öös.
Tööriistadel ees
Pikk puhkuseaeg.
Seljataga nüüd
Sügistööde vaev.
SÜGISEL
E. ENNO
Üle maa ja metsa kaebab
Tuule kõlin tasane.
Süda kuulab, kurvalt küsib:
kuhu kadus päikene!?
Kõrgel-kõrgel kurehääled
Vihmapilved rändavad
Koltund lehed õhtu kaisus
Jumalaga laulavad.
Üle maa ja metsa kaebab
Kõlin nagu otsija:
Päike, päike, kuhu läksid
Jätsid kõiki leinama!
VÄIKESE MARDI LAUL
M. Panga
Kes ukse lahkelt lahti teeb,
Neil kohe meele rõõmsaks teen.
Mart pole ahne, kiskuja,
Mart lepib päris piskuga.
Kui kingid hella hoolega,
Mart lepib õunapoolega,
Küll pere õnned jutti aab,
Kui sõrmed-varbad soojaks saab.
KUULE, KAS SEE ONGI SÜGIS?
Kuule, kas see ongi sügis
Siiru-viiruline?
See, kes haavalehte nügis,
Ütles talle:tere!
See, kes teele saatis kured,
Tuuled vihased.
Kes toob uued rõõmud-mured
Kutsub tihased.
HILISSÜGISE ÕHTUD
Ain Väät.
Vihma nii sajab
Ja pikad on sügis ööd.
Vihm õuest tuppa ajab,
Jäävad pooleli mängud ja tööd.
Varakult lähed magama,
Aga niipea ei tule und.
Vihmast ei taha mõeldagi,
Uneski näha võiks lund.
SÜGIS KÄES
Möödas on päevad,
Soojad ja pilvitud.
Hallasid näevad
Saabumas pilvikud.
Ei tule keegi seenele, marjule,
Põrnikas seegi
Vihma eest varjule
Pugeda püüab.
Kuid siis pistab plagama –
Ema vist hüüab:
Magama, magama!
MARDID POLE MARJULISED
Mardid pole marjulised
Mardil kambris varjulisem.
Mart on tulnud üle raba,
Mardid märjad üle naba
Mart on ikka heldest heldem,
Õnnistust saab ait ja kelder.
Mart toob rikkust toamaile,
Lauda taha kadakaile
Jagab rikkust talli, sauna,
Mis jääb üle – mardi pauna!
KADRID TULEVAD
Tehke lahti, laske sisse,
Ära eksind pole vist me.
Ega pere veel ei norska?
Kuulake, mis tahab kosta
Kadriema, kadriisa
Kadri peretütar kena.
Õnne toome seljas, süles,
Õnne jääb meil lihtsalt õle.
Saate lamba-, lehmaõnne,
Et tteil poleks tühje tünne,
Tuppa palju lapseõnne:
Mikke , Marisid ja Tõnne!
SALADUS
Saladust, kust tuleb mahe tuul,
Teavad ainult pilvevalged jänkud.
Vaiksel lagendikul
Kus õhk on selge ja soe,
Nad poevad urgudest, sängist,
Ja tantsivad ringis.
Hüppavad pehmetel käppadel,
Päikeselaikudes.
Püüavd helekollaseid liblikaid
Hullates puhuvad hõbehalle võillepalle laiali
KADRIÕHTUL
Milvi Panga
Kes videvikus käravad,
Kes kriuksutavad väravat?
Teab otsekohe iga kaim,
Et jälle kadrid meie mail.
Kariema hääl on hele:tulin üle Võtikvere,
Võtsin kaasa terve pere.
Võtsin õnne, võtsin lusti,
Mida peita ei saa kuskil,
Mida jagades – hää pere
Suurem pool jääb enesele
MIDA AED ANNAB
Leelo Tungal
Mida kõik aed meile sügisel annab,
Peremees korvi ja kotiga kannab:
Porgandeid, porgandeid, peete ja kartuleid salve –
las nad seal seisavad, ootavad talve.
Kelder on tõis juba tünne ja purke,
Perememm tuleb, toob väikeseid kurke.
Kuivatab peterselli ja tilli,
Vaasi viib viimaseid sügislilli.
Kunstnik saab pintslile kuldseid ja pruune,
Ruugied ja punaseid sügisetoone.
Laps saab siit õunu ja kastanimune,
Õhtu eel sügava sügise une.
USSITAMINE
Ilma õunaussita
Ükski õun ei ussita.
Kui aga õunas ringi käivad ussid,
On õunal varsti sussid püsti.
ISA KUHU NEED VÄRVID JÄÄVAD
ema kuhu need värvid jäävad
metsa värvid maasika värvid
õunte värvid vikerkaarte värvid
kõik need suve ja sügise värvid
Sügisel hakkab värvidel külm
talvel hakkab värvidel väga külm
värvid tulevad metsast ära
maasikast ära õunast ära
tulevad vikerkaarte seest ära
poevad meie majja sooja
tulevad tuppa talvevarju
tulevad Mardi nina peale
jäävad valge paberi peale
seina peale põranda peale
ema puhta laudlina peale
oh neid koeri värvisid küll
ATSIHH
Kärbes tahtis aevastada
Aevastus see vaevas teda.
Aga suu ei läinud lahti
Nõnda laiali , kui tahtis.
Siis aevastus sai tigedaks
Ja turtsus:“ Oota, kärbsesaks!
Kõditan sul veidi nina,
Siis ehk pääsen välja mina!“
Atsihh!
ÕUNA LÕUNA
Üks uss kord mööda ladvaõuna roomas
Ja oli juba hambaid sisse löömas.
Õun aga köhatades ütles:“ Mul on lõuna!“
Uss vabandas ja roomas
Otsima teist õuna.
SUUR ÕUN
Õunatups on õuna naba –
See on õuna lõunanaba.
Aga kus on põhjanaba?
Eks vist seal, kus õüuna saba.
LINNUD TÖÖL
Harakas teeb metsas hagu,
vares ajab põllul vagu,
lehepill on lõokesel,
pajupill on pääsukesel,
ööbik hõiskab viiuliga,
part ajab sekka pasunaga,
räägupoeg see trummi lööb.
TÄNA SÜGIST MÄNGIB SUVI
Sajab kogu aja.
Õue minna pole huvi
Kuigi oleks vaja…
Pooleli jäi keksimine,
Mängu äraeksimine,
Mängumaja rajamine,
Rattal võiduajamine.
Täna suvi sügist mängib,
Külm on tuul ja vesi.
Meie lastepere mängib
Toas nüüd mitmekesi
NOHULUGU
Kui lapsel särk on õhuke,
Siis külmetab ta kõhuke.
Kui lapsel ninas nohuke,
Siis aitab kibe rohuke.
Kui müüdas nohuohuke,
Siis maitseb magus kohuke.
SÜGIS
Kes viljad salve
tõi põllult talveks,
ja loodust värvis
kuldkollast värvi
kes tõukas tuult,
et vahtrapuult
ta lehti rebis
ja nendes sebis
kes muu kui sügis
me maale trügis
tõi kaasa rajud
ja vihmasajud
kui väsis möllust,
luusis põllul,
või puhkas õues,
päike põues.
SUVI LÄHEB JÄLLE ÄRA
Jätab hullamised üksi
Hommikul, kui päike särab,
Tõmbab jalga traksipüksid.
Suvi läheb suvemaale,
Kus on suve puhkekodu.
Päiksevanni, hästi suurde,
Kus ta suveks jõudu kogub.
Sügis
Juba väljul tuuli vohab,
uduvihma piisutab,
eilsed rõõmsad mängukohad
sadu nukraks niisutab.
Aga nüüd ei ole mahti
laiselda või hullata.
Raamatud me lööme lahti.
Sügis, nüüd võib tulla ta.
September
Rohelises rohus kollased õunad,
punane plastmassämber.
Korjad puu alt rohu seest õunu,
peagi täis saab ämber.
Õunu on puu all palju,
puu otsas ei ole neid vähe.
Üks õun potsatab otse ämbrisse,
teine täpselt lagi pähe.
November
Uniselt seisavad
labidas, reha.
Kastekanngi tukkub-
pole miskit teha.
Ka kõblas puhkab
väsimust tööst
kuni igipõlises
pimedas öös.
Tööriistadel ees
pikk puhkuseaeg.
Seljataga nüüd
sügistööde vaev.
Igal sügisel
Leelo Tungal
Igal sügisel uuesti sünnib
Niiskete kollaste lehtede hõng.
Igal sügisel tuul laande kõnnib,
Teejuhiks härmane ämblikulõng.
Igal sügisel uuesti algab
Valgete kurgede kaugele tee.
Ikka lind on kolmnurkses salgas,
Kellele uued on linnad ja teed.
Ikka kooliteel lehvitab kastan –
Kollased kindad on kõikumas puus.
Igal sügisel astrilast kastab värske, noor vihm,
Ja ka aster on uus.
Iga sügis on uus nagu ime.
Värvitud taevad ja värvikad maad…
Igal sügisel pilviku nime
Esimest kordalaps kuulda saab.
Vihmasadu, vihmasadu,
Kus on vihma kodu?
Kas on maas, kas on vees,
Või on hoopis maa sees?
Õues kuudis istub Tuks.
Kus on vihma kodu uks?
Kus on vihma aknasilm?
Vihma koduks maa ja ilm.
Vihma kodu igal pool.
KULU
Andrus Norak
Kui näen suve lõpus rohtu,
Tean, et niipea me ei kohtu.
Karjamaal, kui rohi kulub
Saab ta uueks nimeks – kulu
Kulu all on puhas muld
Kulu võtab hästi tuld.
Kulu, see on kuivand rohi,
Mida süüdata ei tohi!
Jalas püksid kuluvad,
Neilgi nimeks kuluvad.
NOHU
Nohu oli päris kange
Ninast tilkus vesi
Püherdama lumehange
Mindi mitmekesi.
Igaühel kargas lahti
Mõni nööp või trip
Maja nurga tagant vahtis
Välja vana gripp
Sügav sügis. Vihma kallab.
Teele - teele, kurekesed!
Peagi maas on jälle hallad,
ees on talvemurekesed.
Seeme salve, moosid purki,
ise sooja kasukasse.
Koer on kuudis, mööda nurki,
kus on hiiri, jookseb kasse.
Tuuled hüüdvad ümber maja.
Hämar õhtu hääbub uttu.
Raadiost tuleb "Päevakaja",
raamat kaenlas, lähed tuttu.
Päevast päeva kulgeb elu,
karm on kliima põhjamaine.
Talvest talve jätkub elu,
selgemaks saab õpiaine.
Tõuse hommikul vara:
Hommikul suus on ju kuld!
Hommik on õhin ja algus,
Läidab meeltesse tuld.
Hommik kullasest kausist
Liikmeisse valab jõu,
Annab tahte ja sihi,
Jagab tarkust ja nõu.
Puhast sära su põue
Käed – päris kuldaväärt!
Silmad, et lähedalt näeksid
ning näeksid maailma äärt.
Sõber tunneb sõpra silmist,
Vaenlast vanast sõjafilmist
Ütle mulle, kust sa tuled,
Siis ma teengi,
Kes sa oled!
Tuled põhjast, oled põder,
Tuled lõunast, lõvi oled!
Tuled uksest, oled udu!
Tuled vihmast – vikerkaar!
Isa, võta vastu mu pisike õnnesoov!
Olgu järgmine aasta sul õnnetoov!
Ärgu seal muresid olgu palju,
Sest muidu su nägu on tõsine, valju!
Ja oma väikese pojaga
Sul aega ei ole mängida,
Ja siis sa ei tule veel niipea koju.
Ja ootama peab pisike poju!
Aga tead, ma sul ütlen,
Veel, armas isa,
Ma pai tahan olla
Ja ei tee ka kisa.
Ega punnida, tõrkuda
Enam ei taha
Ja kõik need halvad moed jätan maha
Sest olen küll alles pisike mees,
Aga täismehe süda
on siiski Mu sees
Jäätis mulle kasulik
Piimatoode vajalik
Seda sööks ma aina üha,
Aga siis on homme köha
Nii e ärge sööge üle saja
Seda pahandust ei ole vaja!!
Jäätis maitseb mulle väga
Seda söön ma iga päev
Taevas päike kuumalt särab
Päikest unestki ma näen
Olgu väljas soe suvi
Või siis külm ja karge lumi-
Armastan ma jäätis ikka
Olen väike, maias plika!
Kui ma tahan einet varem,
Selleks jäätis kõige parem.
Valisime vahvlitopsi,
Kõik said sellest teha koksi!
Jäätis, jäätis, lemmiksöök
Jäätis, see mu lemmikjook!
Oleks täitsa tore asi,
Kui mul oleks väike masin-
Masin, see mis jäätist teeks,
Mis ei sulaks iial veeks.
Siis ma oleks äge mees
Sõpradele jäätist
KES KAOTANUD LAULU, on lauluta
Kes kaotanud sõbra, on sõbrata.
Kes kaotanud kodu, on koduta,
Ja üksinda ilmas seikleja
Mina elan lauluga,
Mina mängin sõbraga
Mul on kool ja kodu ka.
O. Saar
Hea sõber, armastan sind!
Hea sõber, armastan sind!
Sest sinu hing, sest sinu hing
Päiksena soojendab mind.
Hommikul tervitan sind
Hommikul tervitan sind
Et terve päev, et terve päev
Rõõmu su silmis vaid näen
Mis on hea?
M. Linnamägi
Hea, et lapsel on puhtad peod,
Selged silmad ja ausad teod.
Hea, et ta sooja südant vajab,
Sõpra et aitab õigel ajal.
Hea, et ta tõe eest peitu ei poe,
Muu siis ei loe!!
Juba on niitudel kevade värve,
Päike poeb õue ja metsa ja järve.
Juba on põllumees adraga kedal,
Kuldnokk loob laule ja ehitab pesa.
Juba on päevadel oodatud pikkus,
Peenardel tärkamad rohetav rikkus.
TULEK
Henno Käo
Lumepilved kaugenevad,
Nurga tagant tuleb kevad,
Ta on kena tädi moodi,
Astub sisse lillepoodi.
Ütleb, kibrutades laupa:
Müüte siin ju aegund kaupa,
Siin on näha kõiki teisi,
Ainult mitte kevadõisi!
Jalutab siis pargiteele,
Pilgu heidab tiigi veele
Ümberringi tasakesi
Tärkab lumikellukesi.
Ülased ja sinililled,
Kevadele õed ja velled,
Ärkavad ka nurmenukud –
Kaua ikka mättas tukud!
Kevad läheb linnast ära,
Ta ei taha liigset kära,
Asub teele, laseb laulu,
Tahab kuulda linnulaulu
VÕISAIALILL
Ilmar Trull
Ükskord võilill
Kellega?
Isaialillega
Nuputasid välja
Mille?
Mõistagi võisaialille.
Ainult kes hakkaks
Milleks?
Kes küll hakkaks juustulilleks?
Päikesepõsed on naerulohused,
Päikesepõsed on mannavahused,
Aga purikad räästas?
Nemad on endiselt nohused.
Päike künkad kuumaks kütab,
Käodki juba kukuvad.
Mättal muti noorem tütar
Mängib nurmenukuga.
Kevadekell tegi tasakesi: kill!
Hangest puges välja lumelill.
Kevadekell käis virgalt tik – tak,
Oja läks aasale jooksma sik - sak
Kevadekell mängis trill-trill-tralle,
Taevas tõusis tükk maad kõrgemale.
Kevadekell hakkas korraga tirisema,
Katuseräästad kõik üheskoos pirisema.
Kevadekell lõi pim ja pom
Pesast puges välja karumõmm
Ja oligi kevad käes!!
Oh heldus!
Küll on emal palju tööd.
Ei lõpe tal need tihti enne südaööd.
Tead, ema!
Muule tööle käega löö.
Ja lapsi kuule –
See on tore töö!!
TÄDI PÄÄSUKESED
L Tungal
Maal on meil üks tädi –
Tal räästad täis on pääsupesi.
Sidinal ja sädinal
Lendleb õhus pääsukesi.
Pojadki said jutukaks
Peavad midli-madli plaani,
Ainult üks on laisk ja paks
Tema ajab käo-jaani.
KEVADISED KELLUKAD
Moonika Saar
Lumikelluke, kui ilus kuub sul seljas!
Märtsikellukesel veel kollased täpid on küljes.
Ilusad olete mõlemad koos
Kevadel, märtsis, tantsuhoos.
KÕRVAD
Pikad kõrvad passivad
Jänestele pähe.
Hiirekõrvad lehekuul –
Kaasikute ehe.
Lambakõrvad samuti
kirendavad aias.
Seakõrvu sagel
Küpsetab, kes maias.
TOONEKURG TEELE LÄKS
L. Tungal
Toonekurg teele läks, lubades tõega
Tagasi tulla kas venna või õega.
Tõi ainult konna ja sellegi siis –
Enese pojale vennaks ta viis!
TEDREMUNA
L. Tungal
Mitte ühtki tedremuna
Elus pole näinud mina
Siiski, neid ma tunnen, kuna
Tedretäppe täis on nina.
POISS JA KANA
Andres Ehin
“Kuule, kana, kulla siblik!
Miks ei lenda sa kui liblik?
Miks ei kanna sind su tiivad,
Lennul aialatte riivad?”
“Tiivanõrkusest saan võitu,
kuid ma kardan kõrget sõitu!
Taevasse ei lenda, kuna
Hirmust muneksin seal muna.
Muna kukuks sulle pähe –
Ise näed, et see ei lähe!?”
Ole tasa, siis sa kuuled
Kuidas lendab linnuparv.
Nad on kõrgel,
Nad ei paista,
Neid on arvamatu arv
Kui sa silmad kinni paned,
Lased lõdvaks jalad-käed,
Ja kui millestki ei mõtle,
Siis neid vaimusilmas näed!
Kuuldust-nähtust vaimusilmas
Teistelegi kõnele.
Aga mitte kõikidele
Ikka ainult mõnele!
Paul-Erik Rummo
ISA, KUHU NEED VÄRVID JÄÄVAD?
Ema, kuhu need värvid jäävad?
Metsa värvid, maasika värvid?
Õunte värvid, vikerkaarte värvid.
Kõik need suve ja sügise värvid?
Sügisel hakkab värvidel väga külm.
Talvel hakkab värvidel väga külm.
Värvid tulevad metsast ära,
Maasikast ära, metsast ära.
Tulevad vikerkaarte seest ära.
Poevad meie majja sooja,
Tulevad tuppa talve varju,
Tulevad mardi nina peale,
Jäävad valge paberi peale,
Seina peale, põranda peale,
Ema puhta laudlina peale
Oh neid koeri värvisid küll!
Nüüd igal pool on kevad,
On linnas ja on maal
kõik linnud pesitsevad
Praegu Eestimaal
Keel, mida rahvas räägib
On tema emakeel,
See, mida sina räägid,
See on eesti keel!
Mul on üks väike rosin
Sisin-sasin-sosin
Nüüd ma teda nosin
Sisin-sasin sosin
Otsa sai mu rosin
Sisin-sasin-sosin
Mida ma nüüd nosin??
LEHEKUULAUL
ILM ON ÕIDES,
LASTEL LAULUD SUUS,
MAIKUUMAAILM IGA PÄEV ON UUS.
TÄIS KÕIK ÕU ON KÕRTE SIRGUMIST.
TÄIS KÕIK PÕU ON VÄRSKET VIRGUMIST
VOOLAB, VOOLAB OJA POOLE KRAAV,
KÜLL SUL, KRAAV, ON VÄLE JOOKSUTRAAV!
OJJA, JÕKKEMERRE KÄRMED VEED!
KUST NII HÄSTI TEATE MERRE TEED?
KUST TE TEATE ,ET ON MERI SEE,
KES TEEB ÄÄRETUKS TE AHTA VEE?
KUU KUKKUS VETTE
Kuu kukkus vette, ma ei saanud kätte.
Vesi oli kurruline, säga vee sees vurruline
Mina kartsin väga vurrudega säga.
Kuu aga näitas närve, kõndis mööda järve.
MÄRTS
Kes see sealt tuleb
Üle kohruse lume,
Karbus kuklas
ja nina vesine?
Tulla annab,
Sest lumi kannab.
Kuni äkki –
Jalg vajub läbi
Plärts!
Vana tuttavat ta ei tunne!
See on ju märts!
Ja juba, näe, lumest puhtaks
Saab päikese poolt ukseesine.
SELGED MAIKUU ILMAD
Selged maikuu ilmad
Põõsail peas on silmad.
Igal hiirekõrval
Hiirekõrv on kõrval
Meie sõpra kaske
Pole tunda raske.
Tal on haljad tukad,
Tal on valged sukad.
Seisab seal üks neidis
Helevalges kleidis.
See on toomepõõsas
Oksad õielõõsas.
Küsid, kus on kastan?
Kohe sulle vastan:
Näe, see puu, mis seal on,
Millel küünlad peal on.
PAJUPILLILUGU
Tutu-lutu-tutu-luu-
Pajupõõsas, pillipuu.
Killer-kuller koore all
Lahked lood on varjul tal.
Kas ma tean, oh, kas ma tean,
Kust ma virva võtma pean,
Virva, millel hääl on hell,
Hääl on hell kui lõokesel
Tutu-lutu, tutu-luu
Kuldses urbas pajupuu.
Oksad tuules, jalad vees
Okstel helkjad hääled sees.
LILLELAUL
Kipa-kapa varsakabjad,
Küll on varsakabjad kebjad.
Nurmenukud, pääsusilmad,
Laste lendupääsuilmad.
Lastel jalad märjad,
Aga peas on pärjad.
Rohukõrred, rohukõrred,
Sitikate lauluõrred
Kullerkupud, kullerkupud,
Murumemme voodinupud.
Lastel jalad märjad
Aga peas on pärjad
Olgu jalad märjad
Peas on ikka pärjad!
1. MAI PÜHA
Aasta sinnamaale sai, et on 1. mai.
Täna pühitseda võivad
Näiteks volbripäeva nõiad,
Või siis hoopis volbriööd.
Ja ka need, kes teevad tööd,
Täna pidutseda võivad.
Ja ka need, kes logelevad,
Või kel lihtsalt pole tööd,
Kuid kel väga meeldib kevad.
KEVADE KUTSE
Tiina Tootsi
Lilled, tulge välja peidust!
Kas siin üldse lilli leidub?
Tulge välja, heia-hei,
Mina, kevad, kutsun teid!
Linnud, tulge jälle koju!
Lauge rõõmsaks kõigi tuju!
Tulge laulma, heia-hei,
Mina, kevad, kutsun teid!
Karud – siilid, tulge välja!
Talv sai müüda, kevad algas!
Tulge välja, heia – hei,
Mina, kevad, kutsun teid!
TUJUTÕSTMISE LAUL
Ükskord tulid kohvikusse
Täna, homme, eile.
Kuidas nad küll kokku said,
Ei oska öelda teile.
Kooki sõid ja vigurdasid,
Et on sünnipäev
Täna hommel, homme eilel,
Eile tänal käes.
Homme hõiskas: minul oli
Homme sünnipäev!
Eile ütles, aga minul
Eile see on käes!!
Täna muudkui kooki sõi,
Pidupäeva pidas.
Ütles: igapäev on päev
Sünnipäeva lisa.
Võta sinagi see päev
Täna rõõmsalt ette!
Et võiks homme mäletada
Eilset vahvat hetke!
KEVADEL
M. Panga
Lind loob korda elamisse,
Pillub prahi peenardesse.
Vimm on tulnud rüblikusse,
Põlv ei paindu põlvikusse.
Sõrm ei mahu sõrmikusse,
Koi las kolib kõrvikusse.
Laps on, laps on lõpuks vaba,
Millest? Ei pea mõistatama!
KUKEKE KOSIS KAASAKEST
Jaanek Madar
Kukeke kosis kaasakest
Kena kaunist kanakest
Kui kana kukke kaugelt kaes,
kohe kõrgeks kasvas kael.
Kas kohe koju kosilane,
Kambri kallis külaline?
Kui kükitavad küünis koos,
Kõik kaagutavad kandlehoos.
KULLERKUPP
Jaanek madar
Kollane kullerkupp kingul kasvab
Kaste kullane kosutab, kastab.
Kübarat kiigutab, keha kõigutab,
Kaela karastab, käsi karistab.
Kust kullerkupul kullane,
Kroon kalliskividest?
Käevõrud kenadest
Kiirtest kihavad –
Kas kuu kandis kullakoormad,
Kased karda,
Kured kive?
Kes kaunistab kõigega kullerkuppu,
Kollakat, kullast kullerkuppu?
Ainus liblikas
Iga ema tahaks hoida lapsi oma ligi
Et ei juhtuks miskit halba.
Aga ometigi
Hale hakkab südamel,
Kui vaatad mõnda last,
Kel on mängupaigaks
Ainult hoov või mängukast.
Kes ei ole soojendanud
Käsi lõkke ääres.
Kes ei ole väänanud
Vett välja püksisäärest
Kes käib aina asfaldil
Ja kaste sees ei kahla
Kes ei ole maitsenudki
Värsket kasemahla
Kelle nina pole kriimuks
Teinud lilletolmud
Kellel pole eluilmas
Ühtki looma olnud
Kes ei ole nõgese käest
Kõrvetada saanud
Kes ei ole tüütuseni
Lilli tuppa toonud
Kes ei ole siili leides
Hüüatanud:”Oi!”
Kelle ainsaks liblikaks
On kevadelgi …Koi…
Oh heldus!
Küll on emal palju tööd.
Ei lõpe tal need tihti enne südaööd.
Tead, ema!
Muule tööle käega löö.
Ja lapsi kuule –
See on tore töö!!
EMADE PÄEV
Maikuu teine pühapäev
On tõesti päris püha päev
See ei ole sinu päev
Ega ole minu päev
Ja mu onnikisa päev
Pole see ka isa päev
Täna on üks kena päev
Täna on mu ema päev
Muidugi ka sinu emal on see päev. Ka temal.
KUS ON KUS ON?
Kus on koera koht?
Kus on kassi asi?
Kuldnokk oma puuri
Kõrvalist ei lase!
Kus on käo pesa?
Kährikul kus koduÜ
Konnarahva meelispaik
Alati on lodu.
Ükskõik kes või kus
Kõigile see nakkab
Sünnist saati OMA
Igatsema hakkab
RÄNDLINNUD ON TAGASI
Linnud kaugelt koju jõudsid
Mõned mööda jõge sõudsid
Mõni tuli jala
Ja mõni lendas taevs
Mõni tuli salaja
Eks sõitis jänest laevas
MAI
Ilmar Trull
Tuli mai, tegi pai,
kust see mai küll siia sai?
Tuli talvest jooksujalu
Pikka talve mai ei talu
Ütlema peab seda, et
Mai tõi maale kevadet
Tuli mai, oli mai
Kus see mai nüüd
Järsku sai?
Kui see peaks sind huvitama –
Mai läks maale suvitama!
KEVADLAUL NARTSISSILE
Siiri Laidla
Nartsiss, sa valge, l’hnav lill,
On sinu sünnikuu aprill.
Nüüd peenral peakset kiigutad,
Ja mullas varbaid liigutad.
Ei taha ma sind noppida,
Ei vaasi vangi toppida.
Sa õitse õues teiste seas,
Kel kõigil valged tutid peas.
KOOLI!
Kooli läks kevad
Ja joonistas aasa,
Rohkesti rohelist oli tal kaasas
Rohekaks värvis kõik rohututid
Rohekaks puude ja põõsaste tutid
Kooli läks suvi
Ja joonistas mere
Rannaliivale lastepere
Siniseks värvis ta lained ja taeva
Sinistel lainetel sõidavad laevad
Kooli läks sügis ja joonistas aia,
Pintsliga maalis ta hoogsalt ja laialt.
Kollaseks saialillede suud,
Kollaseks pirnid ja ploomid puul
Kooli läks talv
Ja joonistas pildi:
Kasukas poisi, jalas tal vildid.
Kelgu ja tuisused lumehanged,
Värvidest kasutas ainult valget.
A
Leelo Tungal
AA – ma tean:
See täht on A!
A-ta hakkama ei saa.
Näiteks kasvõi sõna “AGA”
A on ees ja A on taga.
Maja, maad ja taevast – vaata
Ei saa kirjutada A-ta.
A – ta kaoksid pea ja keha
Kassid, kalad, lastepered
Käiksid ringi kui luukered.
Vaat kui tähtis täht on A
Talle hüüame: HURRAA!
Ainult tuli, õhk ja vesi
Vusiseksid kolmekesi,
Kui ei oleks maa peal A-d…
Puuduks ahi, pann ja praad,
Poleks autot, asju, auke,
Ei paraadi, ei aupauke
Pidupäevil saaks me teha.
Kui sa istud laua ääres,
Istu istmel vagusi!
Ära lase laua peale
Küünarnukil küljeli!
Laud ei ole siia pandud
Lõua toeks laisale!
Ta on tehtud tööde tarvis,
Antud ehteks hoonele!
TÄHTIS PÄEV
Leelo Tungal
Autod seisma jäävad
Peatub trollibuss
Tuvidki sel päeval
On korralikul kuss
Vihmapilv kesk taevast
Keeldub sadamast
Purjekad ja laevad
Ei välju sadamast
Päike põski noolib
Teab vist tema ka
Esmakordselt kooli
Lähen emaga
Väikestel lastel on väikesed peod,
väikesed südamed, väikesed teod…
Väikestel lastel on veeselged silmad
nende jaoks selged ka vihmased ilmad!
Väikestel lastel on looduse juuksed,
tõeline naer ja tõelised nuuksed…
Jäägu neil silmad veel kauaks nii särama,
lahti siis neile kõik maailma väravad!
LASTEAIAST KOOLI
Siiri Laidla
Elas kord üks väike tüdruk Krista
Nii särtsu täis, et pudelisse pista!
Ta usinasti lasteaias käis
Vaid nukunurgast unistavat näis.
Kuid sügisest ta koolilapseks hakkas,
Kas lennutuhin sootumaks tal lakkas?
Oh-ei! Tal uus ja vahva õpetaja
Ning lahkeks sõbraks saanud koolimaja
Nii väike tüdruk suureks sada tahab
Ja lasteaed jääb lapsepõlve maha!
Ema raamatu tõi poest,
Ole ainult mees ja loe!
Uhke pilt on kaane peal,
Aga mis on kirjas seal?
Tähed pilla-palla segi
Kes need küll nii rasked tegi?
Veerib suu ja vaatab silm,
Varsti selge täheilm.
Selge täheilm on hea,
Nii saab peagi targaks pea.
MINU RANITS
Ranits on mul väga uhke,
Mahukas ja kirju.
Postiljongi kadestas,
kui viimati tõi kirju.
Mahub sinna õpikuid
Ja vihikuid ja prahti,
Merisiga, joonlaud, sussid,
Asju laua sahtlist.
Hästi mahutades läheb
Küljesahtli hantel.
Teise automudelid,
Ja peale vihmamantel.
Kui mul kõik on pakitud
Ja enda arust hästi,
Selgub vaid, et koti all
Ei jõua seista püsti.
Üks – kui kargan ühel jalal,
Kaks – kui kahekesi kalal.
Kolm on konnakesi koos,
Neli last on mänguhoos.
Viis on sõrmi ühel käel,
Kuus, kui üks veel lisaks läeb.
Seitse päeva nädalas
Kahekesi kägaras.
Üheksa on kimbus lilli,
10 varvast valust rullis.
LASTEAIA ÖÖ
Kalle Muuli
Jääb õhtul tühjaks lasteaed,
Ta kaua ei saa und.
Aeg venib nagu kummipael,
Nii pikk on iga tund.
Tuul katsub akent. Tulesid
Öö süütab kauguses.
Seal kodud on, kus muregi
Saab laste lauludeks.
On nukker üksnes lasteaed,
Ta toad on pimedad.
Nii kaua kuni algab päev
Nad täidab imega.
PESAMUNALE
Ära arva, et pääsu ei loegi
Üle oma tütreid ja poegi.
Usu ikka, et siili meelest
Siledam leitakse tema perest.
Tead sinagi, pesamuna,
Mida oled väärt!
Näed ju me elu
Oma silmaga päält!
KAS SA TEAD?
Kas sa tead,, kus Ö-töht ööbib?
Vennad öö-d on öösel nööbid.
Mis ü-st võiks saada, anna nõu!
Õ-st hõlpsasti saab tuviõun
Kus H-käib suvel, huvitav?
Ta redel on ja suvitab.
A mõõdab maad, saab matkata
Siit proovi ise jätkata!
KELLEKS SAADA
Andrus Norak.
Kelleks sina saada tahad?
Ma ei tahaks olla paha.
Tahan saada väga heaks,
Et must väga paljud teaks.
Saada võiks ka palju palka,
Palk on sama, mis on raha.
Ma ei tahaks üldse karta,
Mis on kuri või mis paha
Kuulsaks saada lihtne pole,
Raske on, jah eks ta ole!
Õnneks mul on aega veel,
Et saaks minust tehtud mees!
KOOLI LÄKS KEVAD
Ja joonistas aasa,
Rohkesti rohelist oli tal kaasas.
Rohekaks värvis kõik rohututid,
Rohekaks puude ja põõsaste nutid.
Kooli läks suvi
Ja joonistas mere,
Rannaliivale lastepere.
Siniseks värvis ta lained ja taeva,
Sinistel lainetel rändavad laevad.
Kooli läks sügis
Ja joonistas aia,
Pintsliga maalis ta hoogsalt ja laialt.
Kollasteks saialillede suud,
Kollaseks ploomid ja pirnid puul.
Kooli läks talv
Ja joonistas pildi.
Kasukas poisi, kel jalas vildid.
Kelgu ja tuisused lumehanged,
Värvidest kasutas ainult valget.
TAHAN ISE RÕÕMU TUNDA
Iseenda vaevast.
Ükski oskus ju ei lenda
Sülle mulle taevast.
Proovin ise, teen kõik ise,
Ära sa mind aita!
Kui saan hakkama, siis ise
Oma põski paitan!
KAS SA TUNNED SEDA TEED
H. Jürisson
Kas sa tunned seda teed,
Mis käib läbi maad ja veed,
Numbrinurmedel teeb käände,
Tähetihnikutes väänleb,
Lookleb laulu lausikmaale,
Kirjasõna künnimaale,
Kannab kaasa minevikku,
Tuiskab suisa tulevikku?
Ta on põnev, ta on pik,
Küll tasane, küll konarlik…
Kas sa tunned seda teed?
See on sinu koolitee.
Tähed
M. Linnamägi
Tuletäpid, taevatähed,
Kevadtäpid, lilletähed,
Targad tähed, trükitähed –
Kuhu lähed, kõikjal tähed!!
TARKUS TULEB TASAPISI
Olivia Saar
Tarkus tuleb tasapisi,
tuleb tasahilju,
tarkuselt ei tasu loota
kohe valmis vilju,
pole tarkus ladvaubin,
mida haarad käega,
ei saa tarkust pähe panna
võimu ega väega,
ei saa tarkust krati kombel
külast kokku kanda
ega selle tabamiseks
rasket raha anda.
Mehe sõnal mehesõna,
mida tarkus juhib,
lollus tarkust tagaselja
nüpeldab ja nuhib,
vastandite vastasseisus
targem ikka võitnud
pole tarkus ülekaela
kunagi ju sõitnud.
Tarkus tuleb tasapisi,
aga kannab vilja,
tarkust tragilt taga nõuda
pole iial hilja.
Pioneer nr. 9 / 1985.
KAKS MEEST
Kahel mehel raske koorem
Raske koorem
Üks on vanem, teine noorem,
Teine noorem
Läksid üle mäe ja aasa
Mäe ja aasa
Võtsid raske palgi kaasa
Palgi kaasa
Nii nad palgi koju kandsid
Koju kandsid
Meestel oli tervis mokas
Tervis mokas.
Meheks olid sipelgad
ja palgiks oli okas
(palgiks okas)
Mere ääres, metsa taga
H. Runnel
Mere ääres, metsa taga
Toh-hoo-hoi
Üks ei söö ja üks ei maga
Toh-hoo-hoi
Üks see mees on mesilane, toh-….
Teine tema käsilane,toh-hoo-hoi
Mesilane ainult mekib,…..
Käsilane käib ja käkib…..
Mere äärde, metsa taha…..
Mina, meesi, ükskord tahan……
Mere ääres, metsa taga…..
Seal ma söön ja seal ma magan….
See luuletus on hea loovmõtlemiseks.
Kes on käsilane? Välimus, nimi…
Kuidas ja mida ta käkib?….
Mida teeksid sina, mere ääres, metsa taga?…
Kaks meest
V. Ludens
Kahel mehel raske koorem,
Raske koorem
Üks on vanem, teine noorem,
Teine noorem
Läksid üle mäe ja aasa,
Mäe ja aasa,
Võtsid raske palgi kaasa,
Palgi kaasa.
Nii nad palgi koju kandsid
Koju kandsid
Meestel oli tervis mokas
Tervis mokas
Mehes olid sipelgad
Ja palgiks oli okas.
LIISUSALMID
Kus on teie väike tass
Piima sisse – küll on hää,
Järgi midagi ei jää
Kassipojad Miisu Liisu
Leidsid nurgast vana viisu.
Sihker, sahker, ussi pussi
Viisu paelad läksid sassi
Üks ja kaks ja kolm ja neli
Mina, sõsar, väike veli,
Mängusõbrad ongi leitud,
Üks jääb siia, teised peitu
Aga sina ole hea – seniks silmad kinni pea!
Meie õue lendab lind
Otsib toitu sealt ja siit.
Kui sa talle teri viid,
Siis ta lauldes tänab sind!
Kui sa oled piripill,
Nopi mütsile üks lill!
Kanna seda veidi peas –
Ja sa muutud jälle heaks!
Kerkis pilv ja kärkis kõu
Hämaraks läks meie õu
Reinuvader, saba vehi!
Mustad pilved valgeks pühi!
Kellad tik-tak tubades,
Põrsad mats-mats ubades
hobused on karjamaal,
Uted-voonad marjamaal,
Pardipere ojas,
Kutsikad on kojas,
Kass läks hiirepoodi,
Lapsed vupsti! Voodi.
Vares oma tares
Keetis keetis putru
Vares oma tares
lapsi sööma kutsus
see süüa sai…
see ilma jäi
Miks ei toonud vett sa,
Jooksid mööda metsa?
Jookseb kitsekene valge
Minu juurde, välejalgne
Sarved taevani on tal
Habe maani lõua all
Piimalass on meie kass
Surimuri on me muri
Vikkelsukk on meie kukk
Lobamokk on meie sokk
Naljahammas on me lammas
HIIRTE TANTS
Rootsi
Rõõmsalt laulab mesimumm
Summ- summ- summ
Kassil aga mürtsub trumm
Bumm – bumm - bumm –
Hiired läksid tantsima
Tral – lal- laa
Sellest hakkas kõikuma
terve maa
LAPSE SILMAD
Eesti
Kollased on koera silmad
Rohelised roti silmad
Mustad silmad muti silmad
Pruunid silmad pardisilmad
Sinisilmad selged silmad
Meie lapsel laiad silmad.
SUSU, SUSU…
Eesti
Susu. Susu suuremaksi,
Pisutagi pikemaksi
Raasukene raskemaksi
Õlekõrre kõrgemaksi
Tangutera targemaksi
KUI OLEKSIN…
Inglise
Kui oleksin õun ja kasvaksin puul
Nähes poissi kui sina, mul rõõm oleks suur
Ma vupsaksin puu otsast alla kui lind
Ja ütleksin:” Poiss, tule hammusta mind!”
Hiir hüppas
Kass kargas
Vana karu lõi trummi
Kirp aknast välja
Nahkpüksid jalga
Kord ma nägin kuningannat
Kes sõi kausist roosamannat
Enne võttis krooni maha
Krooniga on süüa paha
Pani krooni riiulisse,
Et ei kukuks kausi sisse
Jänku hüppab hip ja hop( patsuta põlvedele)
Sabaots teeb sips ja sops(patsuta pepule)
Porgandit siis naksab ta(põskedele)
Ja siis heidab puhkama(kükita, käed põse all)
M. Panga
Oma vanaisa suust
Kuulan lugu sugupuust
Juurtest, tüvedest, tõrudest
Okstest, oksaharudest.
Selgub – mina, mehepoeg,
Olen pojapojapoeg.
Praegu olen vanem vend,
Hiljem saab must mehevend
Täditütreks, naiseõeks
Ükski poiss ei saa, ei taha
Nendeks saavad ükskord õed,
Siis nad jätavad mu maha.
Ema kätest on leival
Kõige magusam maik.
Ema lävel
Leib laual -
Lapse kasvamispaik.
Kallile vanaemale
Parim kaasasündinud
kingitus lapsele on
vanaema.
Pat Brown
MINU VANAEMAD
Valeria Ränik
Linnavanaemal on kõik lilled lilled,
Tema teab, et puud on puud ja küttepuud.
Linnavanaemal on kõik linnud linnud,
Teine vanema teab ka palju muud.
Teine vanaema teab,
Kust puult sain pikkuse,
Iga linnu nime
Tunneb tema suu.
NOOR VANAEMA
V. Korkin
Vanaks meie vanaema
peavad tuttavad.
Raske on me vanaemal,
appi ruttan ma.
Naerdes ütleb vanaema:
"Oled tubli laps."
Naeratus me vanaema
muudab nooremaks.
Kuigi meie vanaemal
hallid juuksed peas,
igaüks me vanaema
nooremaks nüüd peab
MEMMELE
Erika Esop
Memmeke, kullake,
memmeke, kallike,
sulle ju meeldib
mu punane pallike!
Näe, kuidas põrkab!
Kui tahad, siis proovi,
veereta seda
nii palju kui soovid.
Kui aga kasvan
ja kooli kord tõttan,
võid selle päriselt
endale võtta!
MINU VANAEMA
Marius Möllits
Vanaema, oled kallis,
näol sul kortsud, juuksed hallid.
Silitad mul tihti pead,
oled minu vastu hea.
Kui ma olin alles väike,
viisid lasteaeda mind.
Nüüd ma olen juba suurem,
aitan tihti sind.
VANAEMA
Ira Lember
Vanaema,
kullakallis,
miks su juuksed
on nii hallid?
Miks su palgeil kortsujooned?
Miks on kätel
näha sooned?
Pole, poju, kortsud need,
palgetel mul käidud teed.
Juukseid kullaseid
ma kandsin
kulla lastele neist andsin.
Käte peale aga voolis
töö mul mälestuseks sooni.
VANAMEMM
Leelo Tungal
Vanamemm on hea - ta emal oli emaks,
pärast aga mulle vanaemaks sai.
Vabal tahtel hakkas mulle vanaemaks -
juba selle eest ta teenis pika pai!
Vanamemm on hea - ta lubab teha kõike,
ja kui vahel eksin, mind ei laida ta.
Kui kord olen suur ja vanamemm on väike -
ma ka luban temal ennast aidata.
LAPSED JA TEGEMISED
Väikese tüdruku haige nukk
Kord ühel tüdrukul haigeks jäi nukk,
Voodis lebas, oli vait nagu sukk.
Väike tüdruk kutsus doktori siis,
Doktor oli tore, haanjamaa miis
Doktor lausus: pole lugu nii hull,
Homseks taas ta terveks saanud on sul.
Keeda talle kuumaks kannuga vett,
Sellest tee teed, ära unusta mett!”
MATSI KINGAD
Leelo Tungal
Meie mats, vahva lats,
Sumpab lombis lats ja lats,
Suu on naerul, rahul hing,
Ühes jalas pruun on king.
Teise jalga,
Ei tea kust –
Ilmunud, on king,
Mis must.
Kiidab poiss: On lugu hull!
Teine paar on kodus mul
Täpselt sama sorti just:
Üks king on pruun ja teine must.
ENNE UINUMIST
Kalle Muuli
Ema, las veel põleb tuli,
Muidu tulla ei näe uni.
Muidu tema ehk ei teagi,
Et ma magama end seadsin
Astub mööda meie majast,
Teistega mind segi ajab.
Ema, las veel põleb tuli,
Muidu tulla ei näe uni!
HOMMIKUL
K. E. Sööt
Päike, kullakiireke,
Vikerkaare viiruke,
Valgub üle meie õue…
Kas sa ted, mis on ta nõue?
Otsib lapsi, kellest teab,
Et nad püüdvad olla head.
Päike, kullakiireke,
Vikerkaare viiruke,
Valgub üle meie õue,
Meil on teada, mis ta nõue:
Siin on lapsukesi häid,
Silu nende siidipäid!!
HAMBAVALU
Igemes, igemes
Elab väike, tige mees.
Puruks läinud piimahammas
Mida teeb see kuri hammas?
Ainult valu ühtevalu,
Eman jäätist ta ei palu.
Ega šokolaadi nuru.
Ei ta küsi enam kommi –
Nõuab nüüd tabletipuru,
Küsib korralikku plommi.
TURVALISUS JA LIIKLUS
PEA MEELES!
BUSSI EEST VÕI BUSSI TAGANT
SÖÖSTAD OTSE AUTO ETTE!
ONU, SA EI TOIMI TARGALT!
NÕNDA KÜLL EI TOHI MITTE!
*
KUI AUTO AUTO JÄREL VURAB
JA MAANTEE PIMEDUSSE SULAB,
SIIS HELKURIGA NÄHTAV OLED
JA PIMEDUSKI POLE KOLE.
*
KAS POLE, MEMM, NII SÕITA HEA,
KUI KIIVRIGA ON KAITSTUD PEA!
ON VAJA OSATA JA TEADA,
KUIS RATAS TURVALISELT SEADA.
*
RULALAUAL SÕIDUTEEL!
MEMM, KAS MEEL SUL SELGE VEEL?
PARGITEEDEL SÕITMA PEAD!
SIIN ENNAST, TEISI OHTU SEAD!
*
PEA KINNI, EMME, KUS SUL ARU,
ET NÕNDA TORMAD UMMISJALU!
SÕIDUTEE POLE NALJAASI,
HALVASTI VÕIB KÄIA KÄSI.
*
MÕNUSAKS SAAB AUTOSÕIT,
KUI ON TURVALINE KÕIK.
VAID TURVARIHMAD ÜMBER SEA
JA MURETSEMA SA EI PEA.
*
MÕLEMALE POOLE HOOLEGA SA VAATA!
MINUTI VÕI PAARIGA MIDAGI EI KAOTA.
AUTODEST KUI TEE ON VABA,
SIIS SIND ÜKSKI OHT EI TABA.
*
KUULE, ISSI, KUHU TIKUD!
NÕNDA LIIKLUSMÄÄRUST RIKUD!
AUTO ALLA JÄÄDA VÕID,
KUI VALEST KOHAST ÜLE KÄID!
*
SIIN ON ÜLEKÄIGUKOHT,
SÕIDUTEEL KUS PUUDUB OHT.
ON AUTOD SEISMAS KAHEL POOL,
KUI ROHELISELT SÜTTIB FOOR.
Linnast väljas, maanteepervel,
kus ei ole kõnniteed,
käi sa vasakpoolsel serval -
siis sa õigesti just teed.
Pimedal ajal
helkurit mul läheb vaja.
Kõikidele kõikjal siis
nähtav minu käimisviis.
Jätan meelde, tarkus see -
helkur paistab kaugele.